Töölepingu seadus näeb ette, et töö tegemise koht peab olema töötajale kirjalikult teatavaks tehtud. Enamasti on see kirjas poolte vahel sõlmitud töölepingus. Töölepingu seadus eeldab, et töö tegemise koht lepitakse kokku (vähemalt) kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega. Kui töötamise koha osas konkreetsed kokkulepped puuduvad ja tööandja ei ole seda ka mõne muu kirjaliku dokumendiga määranud ning töötajale teatavaks teinud, kohaldatakse seadust, s.t. töö tegemise kohaks on töösuhtega kõige rohkem seotud tööandja tegevuskoht.

KAUGTÖÖ ei ole töölähetus. Kaugtöö on nagu töö ikka, see lihtsalt ei toimu (alati) tööandja ruumides, vaid mujal, enamasti seal, kus töötaja seda (kokkuleppel tööandjaga) teha on otsustanud.

Euroopa sotsiaalpartnerite kokkulepe defineerib kaugtööd järgmiselt: kaugtöö on töö korraldamise ja/või -teostamise vorm, kus infotehnoloogia abil ja töölepingu või töösuhte kontekstis tehakse tööd, mida on võimalik teha regulaarselt ka väljaspool tööandja ruume. Sellise sõnastuse järgi ei mõisteta kaugtööna töö iseloomust tulenevat tööandja ruumidest väljaspool töötamist, samuti mitte erandina (ebaregulaarset) eemal töötamist, nt kerge haiguse vms põhjusel.

Kaugtöö tüüpilised näited on kodukontoris töötamine ja kodutöö päevad. Alternatiivina kodus töötamisele võib töötaja valida ka töötamise mõnes avatud kontoris, kaugtöökeskuses, büroohotellis vms. Kaugtöö on ka mobiilne kaugtöö, mille all peetakse silmas töötamist paljudes erinevates kohtades – lennukites, rongides, autos, kohvikus, raamatukogus vms. Töötaja töökoht võib olla liikuv sõltuvalt töö iseloomust või ka tema enda vajadustest ja soovidest.